Pühapäevakarjus Minni Nurme

Eeva Park

Minni Nurmele (1917–1994) oli kirjandus tema püha Fujiyama: seda rännakut ei katkestanud ta mitte kunagi ega mitte kellegi pärast. Temas säilis ehe sisemine vabadus ja sõltumatus.

Pühapäevakarjus Minni Nurme

Minni suvekodus Piirojal Viljandimaal, vanaisa vanaduspäevade majas, kuivatasime käsi mu ema kodutalu Kiini riidekirstude lõputusse varamusse kuulunud linastesse käterätikutesse. Enamik neist olid kunstipäraste kämblalaiuste monogrammide, tikandite ja käsitsi heegeldatud pitsiga. Vaid ühe käteräti nurgas seisis imetilluke kõverik M-täht. Lähemalt uurides selgus, et olin õigesti aimanud: just see rätik oli Neumannide noorima lapse Minni-Kathariina käsitöö, ühe ta karjusesuve kokkuvõte. Käsitöökorvi peidetud raamatuid lugedes polnud tal, vendade poolt – koos õe Salmega – pühapäevakarjuseks ristitul, rohkemaks aega ega tahtmist. Raamatumaailm vallutas Minni varakult ja alatiseks ning hoolimata kõikidest elumuutustest jäi see ainsaks maailmaks, mis tema elule suuna ja sisu andis.