Pirukad, restoraniäri ja lotovõit

Kristiina Kästik; fotod: Malle Kolones, Lauri Laan

„Restoraniärist on saanud minu elustiil,“ sõnab restoran Fredo peakokk ja mitmete söögikohtade asutaja Dmitri Antonov, kellele meeldib uusi toidukohti välja arendada. Sel hilissügisel avab ta veel kaks eriilmelist restorani.

Pirukad, restoraniäri ja lotovõit

Millal ja millest algas sul huvi toiduvalmistamise vastu?

„Juba varases nooruses, mil kodus katsetama hakkasin. Mäletan eredalt, kuidas tegime koos emaga ahjukana ning vanaemaga erinevaid pirukaid. Esimesed õnnestumised innustasid edasi proovima, uusi ja keerukamaid toite tegema. Kogu pere ― ema, isa, vend ja vanaema ― sõid ning kiitsid. See andis enesekindlust juurde. Kindlasti mõnikord midagi ka ebaõnnestus, aga mu pere seda mulle kunagi ei öelnud. Võib-olla nad natuke kartsid, et kui kritiseerivad, siis ma enam neile süüa ei tee.

Mu isa idee oli, et võiksin kokaks õppida. Küllap tema kogenud silm nägi minus kokapotentsiaali ja ta juhtis sellele tähelepanu. Olen talle selle eest väga tänulik.

Alustasingi kokaõpinguid Tallinna Tööstus- ja Kaubanduskoolis. Minu esimeseks töökohaks oli restoran Katamaraan tollases Pirita hotellis, kust edasi suundusin laevakokaks Hansatee Grupi laevadele, saades nii ühildada oma kunagise poisipõlve unistuse töötada merel.

2002. aastal liitusin Tallinnas äsja avatud Bocca restoraniga, olin sealse peakoka Nicola Tanda sous-chef. Nii Nicola Tanda kui ka Bocca restoran tervikuna olid alati ja kõiges elegantsed, stiilsed ja väljapeetud. Kliendid ja kriitikud hindasid restorani läbi aastate väga kõrgelt. 2003. aastal pälvisime ka rahvusvahelise tunnustuse, olles maailma 50 parima restorani nimistus, mille avaldas „Restaurant Magazine UK“. Saime seal kõrge 15. koha, mis oli meie jaoks väga suur tunnustus. Minu teada on see siiani ainuke kord, kus Eesti restoran on sellisesse nimistusse ja nii kõrgele kohale jõudnud.

Tagasi vaadates ja võrreldes enda ning oma eakaaslaste kasvamist Bocca restoranis tänaste noorte kokkadega, siis vahe on päris suur. Toona hoolisid algajad kokad väga oma tööst, võtsid oma ametit ja pidevat enesearendamist väga tõsiselt. Meid kannustas nii ambitsioon kui ka hirm oma valdkonnas maha jääda. Koka professioon oli juba siis väga prestii¾ne ja töötamine Nicola Tanda meeskonnas lihtsalt suurepärane õnn ning ainulaadne võimalus end kokana arendada ja välja kujundada. Tänapäeval kipub kahjuks pigem nii olema, et äsja kooli lõpetanud kokk ei näe vajadust ega võimalusi ennast arendada ja üles töötada, vaid ta tahab saada kõike ning kohe. Kui seda ei pakuta, siis on koostööl lõpp. Minnakse järgmise tööandja juurde, kus kõik kordub. Sellest on mul väga kahju.“

Pirukad, restoraniäri ja lotovõit

Loe artiklit edasi ajakirjast Mari. Tellimisinfo leiad siit